Kohtulahend on tehtud aastaid tagasi ja selle järgi maksab teine vanem lapsele iga kuu elatist. Vahepeal on aga laps lasteaiast kooli jõudnud või algkoolilapsest saanud teismeline. Trenn, kool, transport, riided, telefon – kulud, mida mõned aastad tagasi kas üldse ei olnud või mis olid märksa väiksemad, on nüüd igapäevane osa pere eelarvest.

Elatise summa on samal ajal jäänud täpselt selliseks, nagu see kunagi kohtulahendisse kirja sai.

Selline küsimus tekib eriti teravalt siis, kui aastatetaguses kohtulahendis seisab endiselt kindel summa, kuid kehtiva seaduse järgi arvutatav elatis on vahepeal muutunud. Vana kohtulahend ei kirjuta ennast automaatselt ümber lihtsalt seetõttu, et elatise arvutamise alused või lapse vajadused on ajas muutunud.

Kas see tähendab, et tulebki vana summaga leppida? Mitte tingimata.

Elatist saab teatud juhtudel suurendada. Aga kui elatis on juba kord kohtulahendiga kindlaks määratud, ei käi see nii, et sisestad uue summa elatiskalkulaatorisse ja palud kohtul vana numbri uuega asendada. Elatise suurendamise vaidluses on kõige olulisem hoopis küsimus, mis on pärast eelmise lahendi tegemist muutunud ja kas seda muutust on võimalik kohtule veenvalt näidata.

Just selles kohas kipubki esmapilgul lihtne küsimus muutuma keerulisemaks. Elatise suurendamise asjades tuleb üsna sageli ette, et vanem on ise täiesti veendunud: vana summa on selgelt liiga väike, laps on suuremaks saanud ja rohkem polegi midagi seletada. Kui aga vana kohtulahend, lapse tänased kulud, vanemate tegelik elukorraldus ja võimalikud vastuväited kõrvuti panna, võib selguda, et nõude tugevus ei sõltu sugugi ainult sellest, kui suur number lõpuks hagisse kirjutatakse.

Laps kasvab, aga koos temaga kasvavad ka kulud

Lapse vajadused ei püsi kümme või viisteist aastat ühesugused. Kolmeaastase lapse elu ja kulud on hoopis teised kui kolmeteistkümneaastasel.

Väikelapse puhul võisid suure osa igapäevastest kuludest moodustada lasteaed, toit ja riided. Koolilapse puhul lisanduvad õppevahendid, transport, huvitegevus ja digivahendid. Teismelise puhul võivad suureneda toidukulud, riiete ja jalanõude maksumus, transpordikulu, sidekulud, trennid ning tervisega seotud väljaminekud. Mõnel lapsel lisandub ka kulukas huviala.

Perekonnaseadus ei käsitle lapse ülalpidamist pelgalt toidu ja riiete eest tasumisena. Arvesse tuleb võtta lapse kõiki põhjendatud eluvajadusi, tema kasvatamist, haridust ning võimete ja kalduvuste arendamist.

Seetõttu on täiesti võimalik, et summa, mis vastas lapse vajadustele mitu aastat tagasi, ei tee seda enam täna.

Aga siin on üks oluline „aga“.

„Kõik on kallimaks läinud“ ei pruugi kohtus olla piisav

Kui elatis on jõustunud kohtulahendiga juba kindlaks määratud, saab perioodiliste maksete suurust TsMS § 459 järgi muuta siis, kui makse suurust mõjutavad asjaolud on pärast varasema asja arutamise lõppu oluliselt muutunud.

See tähendab, et elatise suurendamise vaidlus vaatab korraga kahte aega: tänast olukorda ja seda olukorda, mille põhjal tehti eelmine kohtulahend.

Vanema jaoks võib tunduda iseenesestmõistetav, et kuue või kaheksa aasta jooksul on lapse kulud kasvanud. Kohtumenetluses tuleb aga see muutus muuta nähtavaks. Milline oli laps siis? Millised olid tema vajadused? Millised kulud on vahepeal juurde tulnud? Millised kulud on märgatavalt suurenenud? Kas muutunud on lapse elukorraldus? Aga vanemate sissetulekud ja majanduslikud võimalused?

Just siin võib esmapilgul lihtne „soovin elatist suurendada“ muutuda üsna detailseks kohtuasjaks.

Näiteks ei ole päris sama olukord see, kus laps on lihtsalt mõned aastad vanemaks saanud, ja see, kus varasema lahendi ajal lasteaias käinud laps õpib nüüd põhikoolis, treenib neli korda nädalas, vajab ortodontilist ravi ning tema igakuised transpordikulud on oluliselt suurenenud. Mõlemal juhul on aeg edasi läinud, kuid teisel juhul on palju lihtsam näidata, millest lapse vajaduste muutus tegelikult koosneb.

Samas võib ka näiliselt tugev nõue hakata teise nurga alt vaadates muutuma. Oletame, et vanem arvutab kokku lapse trenni, ortodontia, suurenenud toidukulu ja transpordi ning jõuab järeldusele, et teiselt vanemalt tuleks küsida senisest märksa suuremat elatist. Kui aga laps viibib teise vanema juures suure osa kuust ja too tasub juba ise näiteks trenni, ostab lapsele riideid ning kannab muid igapäevaseid kulusid, ei pruugi lõpptulemus olla enam sugugi nii sirgjooneline. Just seetõttu ei saa elatise suurendamist hinnata ainult ühe kulutabeli järgi.

Seaduse järgi arvutatav elatis ei ole elatise lagi

Elatisest rääkides vaadatakse sageli esimesena Justiits- ja Digiministeeriumi elatiskalkulaatorit. See on hea lähtekoht, kuid võib tekitada ka ühe eksiarvamuse: kui kalkulaator näitab ühte summat, siis justkui rohkem nõuda ei saakski.

Tegelikult ei ole seaduse järgi arvutatav elatis lapse ülalpidamise ülempiir.

Kehtiva süsteemi järgi kujuneb elatis valemi alusel, milles arvestatakse muu hulgas indekseeritud baassummat, keskmise brutopalga komponenti ja peretoetusi. Konkreetset tulemust võivad mõjutada näiteks sama pere teised lapsed, lapse teise vanema juures viibimise aeg ja muud seaduses nimetatud asjaolud.

Kui lapse tegelikud põhjendatud vajadused on suuremad ning vanemate majanduslik olukord seda võimaldab, võib ka elatis olla sellest suurem.

Seetõttu ei tasu elatise suurendamist alustada mõttest: „kalkulaator näitab sellist summat, järelikult küsin nüüd täpselt seda.“

Palju olulisem küsimus on: kui palju maksab selle konkreetse lapse ülalpidamine praegu ja kuidas peaksid mõlemad vanemad selles osalema?

Vana kohtulahend võib olla tähtsam, kui esmapilgul tundub

Üks esimesi asju, mida elatise suurendamist kaaludes tasub teha, on otsida välja senine kohtulahend või kokkulepe ja lugeda väga täpselt, kuidas elatis seal sõnastatud on.

See võib kõlada tüütu formaalsusena, kuid tegelikult võib mõni üksik lause määrata, millise nõudega üldse kohtusse minna.

Kas elatis mõisteti välja konkreetse summana? Kas see oli seotud kunagise miinimumelatise või töötasu alammääraga? Kas lahend nägi ette muutuva elatise? Millise aja ja milliste asjaolude põhjal eelmine otsus tehti?

Vanemates kohtulahendites võib endiselt olla elatise suuruseks konkreetne fikseeritud summa, mis tänase elatise arvestuse kõrval näib juba väike. Kui lahendi sõnastuse tõttu jäi see summa seaduse muutumisel n-ö külmutatuks, ei hakka kohtutäitur ega teine vanem seda omal algatusel kehtiva valemi järgi ümber arvutama.

Kui senine elatis ei vasta enam lapse vajadustele, tuleb hinnata, kas ja millistel asjaoludel on alust varasemat kohtulahendit muuta.

See on juba hoopis teine küsimus kui lihtsalt tänase miinimumelatise väljaarvutamine.

Lapse kulud on harva ilusasti ühes Exceli reas

Elatise suurendamise asjades tekib järgmine praktiline probleem siis, kui tuleb öelda, kui palju lapsele tegelikult kuus kulub.

Esimene vastus on sageli: „Väga palju.“ Ja enamasti on see täiesti õige.

Aga kohtus tuleb „väga palju“ muuta eurodeks.

Toidukaup ostetakse kogu perele korraga. Kommunaalarve tuleb terve korteri eest. Talvejope ostetakse kord aastas, mitte iga kuu. Koolitarvete suurem ost tehakse augustis. Trenn võib olla arvel kvartali kaupa. Telefon ja internet võivad olla ühises perepaketis.

Kõigest sellest tuleb siiski kujundada arusaadav ülevaade lapse keskmistest vajadustest.

Ja siin ei tähenda hea ettevalmistus seda, et kohtule viiakse kilekotitäis tšekke.

Iga jogurti, bussipileti ja sokipaari kohta eraldi tõendit vaja ei ole. Küll aga peab suuremat elatist nõudes olema võimalik selgitada, kuidas lapse väidetav kuukulu kujuneb ja milliste tõenditega saab olulisemaid kulusid kinnitada.

Treeningutasu, õppemaks, ravikulud, ortodontia, transport, eluasemekulud ja muud suuremad või regulaarsed väljaminekud on tavaliselt märksa olulisemad kui lõputu hulk väikseid ostutšekke.

Hea elatisnõue ei ole see, mille lisad on kõige paksemad. Hea nõue on see, kus vajalikud tõendid toetavad täpselt neid asjaolusid, millele nõue tugineb.

See vahe on praktikas oluline. Ühel vanemal võib olla kaustatäis tšekke, kuid kohtul on nende põhjal keeruline aru saada, milline on lapse tavaline kuukulu. Teisel võib olla märksa vähem dokumente, kuid tema arvestus on loogiline, kulud on rühmitatud, suuremad väljaminekud tõendatud ja selgelt on näha, mis on võrreldes varasema ajaga muutunud. Kohtumenetluses on teine variant sageli palju veenvam.

„Teine vanem teenib ju väga hästi“ – kas sellest piisab?

Teise vanema majanduslik olukord on elatise puhul oluline, kuid ka siin ei ole vastus päris nii lihtne, nagu vahel tundub.

Kui teine vanem teenib hästi, ei tähenda see automaatselt, et kohtult võib küsida ükskõik millise summa. Elatise keskmes on endiselt lapse põhjendatud vajadused.

Samas ei pruugi vastupidises olukorras piisata ka lausest: „Minu ametlik palk on väike, seega rohkem maksta ei saa.“

Kohtumenetluses võib tähtsaks muutuda vanema tegelik majanduslik olukord tervikuna – tema sissetulek, vara, teised ülalpeetavad, lapsele vahetult tehtavad kulutused ja mõnel juhul ka see, milline on tema tegelik võime sissetulekut teenida.

See võib muuta vaidluse märksa keerulisemaks, eriti siis, kui paberil näidatav sissetulek ja tegelik elujärg näivad rääkivat eri keelt.

Ka siin tasub vältida oletusi. Väide „ta teenib kindlasti rohkem, kui näitab“ ei ole iseenesest veel tõend. Küll aga võib konkreetse juhtumi puhul olla oluline mõelda läbi, millised andmed on kohtumenetluses üldse kättesaadavad, mida saab teiselt poolelt välja nõuda ning millised asjaolud aitavad tema tegelikku majanduslikku olukorda hinnata. See on juba kohtuasja ülesehituse küsimus, mitte pelgalt elatiskalkulaatori kasutamine.

Ka see loeb, mitu ööd laps teise vanema juures tegelikult veedab

Elatise suurus ei sõltu ainult lapse kuludest ja vanemate palganumbritest. Tähtis võib olla ka lapse tegelik elukorraldus.

Kui laps veedab aasta lõikes keskmiselt vähemalt seitse ööpäeva kuus elatist maksma kohustatud vanema juures, arvestab kehtiv süsteem teatud tingimustel ka sellega, et selle aja jooksul kannab teine vanem lapse kulusid vahetult.

See tähendab, et kaks pealtnäha sarnast elatisvaidlust võivad lõppeda väga erinevalt. Ühes peres käib laps teise vanema juures üle nädala ühe nädalavahetuse. Teises elab ta sisuliselt mõlema vanema juures. Mõlemas peres võib üks vanem öelda, et „laps käib regulaarselt teise vanema juures“, kuid õiguslikult ei pruugi olukord olla sugugi sama.

Seepärast ei tasu vaadata ainult vana suhtluskorda paberil. Oluline võib olla see, kuidas pere elu tegelikult korraldatud on.

Enne kohtusse minekut tasub mõelda ka sellele, mida teine vanem vastu ütleb

Elatise suurendamise nõuet vaadatakse vahel ainult enda vaatenurgast: lapse kulud on kasvanud, seega tuleb suuremat elatist nõuda.

Kohtuvaidluses on aga alati ka teine pool.

Teine vanem võib väita, et lapse kulud on üle hinnatud. Et osa kuludest ei ole lapsega seotud. Et ta tasub ise lapse trenni või ostab riideid. Et laps viibib tema juures rohkem, kui nõudes on kirjeldatud. Et tal on teised ülalpeetavad. Et tema sissetulek on vähenenud. Või hoopis seda, et lapse vajadused olid juba eelmise kohtuasja ajal samasugused ja midagi olulist ei ole muutunud.

Kui nende küsimustega hakatakse tegelema alles pärast seda, kui kohtu kaudu saabub vastaspoole pikk vastus koos tõenditega, on menetlus juba alanud.

Palju tugevam on olukord siis, kui võimalikud vastuväited on läbi mõeldud juba enne nõude esitamist ning nõude enda ülesehitus, arvutused ja tõendid arvestavad nendega.

Kas kõigepealt tasub proovida kokkulepet?

Sageli küll.

Kui lapse vajadused on selgelt muutunud, võib läbimõeldud kirjalik ettepanek aidata jõuda uue elatise suuruseni ilma kohtumenetluseta. Selline kiri ei pea olema ähvardav ega emotsionaalne. Vastupidi – kõige mõjusam võib olla rahulik selgitus sellest, millal senine elatis määrati, mis on pärast seda muutunud, millised on lapse praegused suuremad kulud ja millise uue summani see arvutus viib.

Ka siin tasub sõnu valida. Kui kokkulepet ei sünni ja vaidlus jõuab hiljem kohtusse, võib varasem kirjavahetus olla üks osa sellest loost, mida kohus näeb. Mõnikord on just enne kohtusse pöördumist saadetud kiri esimene koht, kus nõude loogika kas väga hästi paika saab või vastupidi nõrgaks jääb.

Elatise suurendamise kõige raskem küsimus ei ole tegelikult summa

Elatise suurendamist kaaluv vanem alustab sageli küsimusest: „Kui palju ma võin nüüd küsida?“

Tegelikult võiks see küsimus tulla kõige lõpus.

Enne tuleb aru saada, mida vana kohtulahend täpselt määras, milline olukord oli selle tegemise ajal, mis on pärast seda oluliselt muutunud, millised on lapse tänased põhjendatud vajadused, kuidas jagunevad lapse kulud vanemate vahel, milline on lapse tegelik elukorraldus ja millised on kummagi vanema majanduslikud võimalused.

Alles siis saab hakata rääkima summast.

Ja mõnikord selgub selle analüüsi käigus, et mõistlik nõue ei ole üldse see number, millega vanem ise alustas. Mõnikord on alust küsida rohkem. Mõnikord vähem. Mõnikord on kõige olulisem hoopis see, kuidas nõue sõnastada, et uus kohtulahend ei jääks mõne aasta pärast jälle ajale jalgu.

Just seetõttu on elatise suurendamise vaidlus petlikult lihtne. Väljast vaadates on tegemist ühe numbriga. Kohtus koosneb see number aga lapse vajadustest, varasemast lahendist, muutunud asjaoludest, vanemate võimalustest, tõenditest ja õigest menetluslikust ülesehitusest.

Kõige keerulisem ei ole enamasti kohtule öelda, et laps vajab rohkem. Keerulisem on välja selgitada, mida on selle konkreetse lapse puhul põhjendatud nõuda, millistele asjaoludele nõue üles ehitada ja kuidas neid asjaolusid tõendada.

Mõnikord annab vana kohtulahendi, lapse tänaste kulude ja vanemate tegeliku elukorralduse kõrvutamine üsna kiiresti vastuse, et elatise suurendamiseks on tugev alus. Mõnikord tuleb aga enne kohtusse pöördumist nõude summat, põhjendusi või tõendite valikut oluliselt korrigeerida. Ja vahel selgub alles vana lahendit põhjalikult lugedes, et küsimus ei ole üldse selles, mida vanem esialgu arvas.

Just selle vahe tasub selgeks teha enne, kui nõue on kohtule esitatud. Kui menetlus on juba alanud, on palju ebamugavam hakata alles siis otsima vastust küsimustele, millele oleks pidanud vastama enne hagi koostamist.

Elatise suurendamise tugev nõue ei sünni seega sellest, et valida võimalikult suur summa. See sünnib sellest, et lapse vajadused, vana kohtulahend, muutunud asjaolud, vanemate tegelik olukord ja tõendid moodustavad ühe loogilise terviku. Kui see tervik on paigas, on ka kohtule selge, miks senine elatis enam lapse tänasele olukorrale ei vasta.