Vanemate lahkuminek ei lõpeta automaatselt ühist hooldusõigust. Laps võib elada aastaid ühe vanema juures, teine vanem võib tema igapäevaelus osaleda väga vähe ning kõik võib pikemat aega ka üsna hästi toimida. Kui vanematel on aga jätkuvalt ühine hooldusõigus, kuulub õigus lapsega seotud olulisi küsimusi otsustada endiselt neile mõlemale.

Just seetõttu võib hooldusõiguse küsimus muutuda ootamatult oluliseks alles aastaid pärast lahkuminekut. Seni, kuni on vaja otsustada, mida laps täna õhtul sööb, millal ta magama läheb või kas ta läheb nädalavahetusel sõbrale külla, ei pruugi ühine hooldusõigus ennast kuidagi tunda anda. Olukord muutub siis, kui lapse elus tuleb teha mõni suurema mõjuga otsus – näiteks valida kool, otsustada oluline ravi, kolida lapsega teise linna või välisriiki või planeerida välisreis, millega teine vanem ei nõustu.

Perekonnaseadus lähtub sellest, et lahus elavad ühise hooldusõigusega vanemad otsustavad lapsega seotud olulisi küsimusi ühiselt. Vanem, kelle juures laps alaliselt elab, võib küll igapäevaelu küsimusi otsustada üksinda, kuid lapsega koos elamine ei anna talle automaatselt ainuhooldusõigust.

Mida vanema hooldusõigus tegelikult tähendab?

Hooldusõigusest rääkides mõeldakse vahel üksnes seda, kelle juures laps elab. Tegelikult on selle sisu märksa laiem. Perekonnaseaduse § 116 järgi hõlmab vanema hooldusõigus nii isikuhooldust kui ka varahooldust, samuti õigust otsustada lapsega seotud küsimusi.

Isikuhooldus puudutab sisuliselt lapse elu ennast – tema kasvatamist, järelevalvet, heaolu ja viibimiskohta. Siia kuuluvad küsimused selle kohta, kus laps elab, millises koolis ta käib, kuidas on korraldatud tema kasvatamine ning milliseid lapse tervist puudutavaid olulisi otsuseid tehakse.

See ei tähenda muidugi, et lahus elavad vanemad peaksid omavahel kooskõlastama lapse iga sammu. Kui laps elab ühe vanema juures, otsustab see vanem tavapärased igapäevased küsimused ise. Perekonnaseadus nimetab neid tavahooldamise küsimusteks – need on otsused, mida tuleb teha sageli ja mis ei mõjuta lapse arengut püsivalt. Nii ei ole vaja teise vanema nõusolekut selleks, mida laps sööb, kuidas sisustatakse tavaline koolipäev või millal ta õhtul magama läheb.

Piir igapäevase ja olulise otsuse vahel ei pruugi aga alati olla väga terav. Mida suurem ja pikaajalisem mõju on otsusel lapse elule, seda vähem saab seda pidada tavaliseks igapäevaelu korraldamiseks.

Varahooldus on teine osa hooldusõigusest. See puudutab lapse vara ja tema varaliste õiguste kaitsmist. Vanemal on õigus ja kohustus lapse vara valitseda ning last varalistes küsimustes esindada.

Igapäevaelus ei pruugi varahoolduse küsimusi üldse tekkida. Need muutuvad oluliseks näiteks siis, kui laps saab päranduseks kinnisvara, talle makstakse välja suurem kahjuhüvitis või talle kuulub muul põhjusel märkimisväärne vara. Sellisel juhul ei ole lapse vara vanema enda vara, mida vanem võiks kasutada oma äranägemise järgi. Vanem peab tegutsema lapse huvides ning teatud tehinguteks näeb seadus ette ka kohtu nõusoleku.

Probleem tekib tavaliselt siis, kui on vaja päriselt midagi otsustada

Lahus elavate vanemate puhul võib ühine hooldusõigus aastaid toimida ilma suuremate probleemideta. Kui vanemad suudavad lapse küsimustes vähemalt minimaalselt koostööd teha, ei ole iseenesest midagi halba selles, et hooldusõigus jääb ühiseks.

Keeruliseks läheb olukord siis, kui vanemate omavahelised suhted on nii halvad, et teise vanema nõusoleku küsimisest saab sisuliselt takistus lapse elu korraldamisele.

Hea näide on lapsega reisimine. Lapse viibimiskoha määramine kuulub isikuhooldusõiguse hulka ning Riigikohus on selgitanud, et viibimiskoha määramise õigus hõlmab ka otsustamist selle üle, kuhu laps reisib. Seega ei saa lähtuda põhimõttest, et kuna laps elab ühe vanema juures, võib see vanem ühise hooldusõiguse korral alati täiesti iseseisvalt otsustada, kuhu lapsega reisida.

Praktikas ei tähenda see, et iga nädalavahetuse väljasõit tekitaks hooldusõiguse vaidluse. Kui vanemad on reisidega nõus ja tavapärane koostöö toimib, probleemi ei teki. Küll aga võib olukord muutuda keeruliseks siis, kui teine vanem hakkab iga välisreisi takistama, keeldub kokkuleppest või ei ole üldse kättesaadav.

Veel teravamalt kerkib sama küsimus esile siis, kui vanem soovib lapsega teise linna või välisriiki elama kolida. Lapse püsiva elukoha muutmine võib mõjutada tema kooli, sõpruskonda, keelekeskkonda ning võimalust teise vanemaga suhelda. Sellist otsust ei saa ühise hooldusõigusega vanem teha üksnes põhjendusega, et laps on nagunii kogu aeg tema juures elanud.

Sarnased vaidlused tekivad kooli valikul. Kui üks vanem soovib panna lapse kodulähedasse kooli, teine aga nõuab teistsugust lahendust, on tegemist lapse jaoks olulise otsusega. Sama võib juhtuda siis, kui soovitakse juba koolis käiva lapse kooli vahetada või teha mõni muu tema haridusteed oluliselt mõjutav otsus.

Ka terviseküsimustes ei pruugi ühise hooldusõiguse praktiline tähendus ilmneda enne, kui vanemad jäävad olulises küsimuses eri arvamusele. Lapse tavapärase haiguse tõttu perearsti juurde viimine on üks asi, kuid hoopis teine on olukord, kus tuleb otsustada lapse tervist pikemaajaliselt mõjutava ravi või muu olulise meditsiinilise sekkumise üle.

Mõnikord ei ole vanemate vahel isegi aktiivset konflikti. Teine vanem võib olla lapse elust lihtsalt kadunud – ta ei suhtle lapsega, ei osale tema kasvatamises, ei vasta kirjadele ega telefonile või tema tegelik elukoht ei ole teada. Lapsega koos elava vanema jaoks võib tunduda, et ta on nagunii juba aastaid kõik otsused üksi teinud. Õiguslikult ei tähenda teise vanema passiivsus aga seda, et tema hooldusõigus oleks automaatselt lõppenud.

Nii võibki alles konkreetse olulise otsuse tegemisel selguda, et lapse igapäevaelu korraldav vanem ei ole juriidiliselt ainus otsustaja.

Üks vaidlus ei tähenda veel, et ühine hooldusõigus tuleks lõpetada

Siin tuleb teha oluline vahe.

Kui vanemad saavad üldiselt koostööd teha, kuid ei jõua kokkuleppele ühes konkreetses lapse jaoks olulises küsimuses, ei pruugi olla põhjust ühist hooldusõigust lõpetada.

Perekonnaseaduse § 119 võimaldab sellisel juhul taotleda kohtult, et just selles küsimuses antaks otsustusõigus ühele vanemale. Näiteks võivad vanemad olla suutnud aastaid kõigis muudes küsimustes kokkuleppele jõuda, kuid vaielda selle üle, millises koolis laps peaks õppima. Kohus saab siis lahendada konkreetse küsimuse, ilma et vanemate ühine hooldusõigus tervikuna muutuks.

Teistsugune on olukord siis, kui probleem ei puuduta enam ühte otsust, vaid vanemad ei suuda mingis valdkonnas püsivalt koostööd teha. Näiteks tekib konflikt iga kord, kui on vaja otsustada lapse viibimiskoha, reisimise või hariduse üle. Siis võib olla põhjendatud ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine.

Riigikohus on seda erinevust selgitanud ka viibimiskoha küsimustes. Kui vanem soovib lahendada ühe konkreetse vaidluse, saab kõne alla tulla PKS § 119 alusel otsustusõiguse andmine. Kui eesmärk on aga anda ühele vanemale õigus edaspidi lapse viibimiskohta iseseisvalt määrata, on tegemist juba PKS § 137 alusel ühise hooldusõiguse osalise lõpetamisega.

Kas ühise hooldusõiguse peab lõpetama täielikult?

Ei pea. Ja sageli ei ole täielik lõpetamine ka vajalik.

Ühise hooldusõiguse võib lõpetada osaliselt. See tähendab, et üksnes teatud valdkonnas antakse hooldusõigus ühele vanemale, ülejäänud küsimustes jääb ühine hooldusõigus alles.

Näiteks võib olla olukord, kus vanemad saavad lapse tervise, vara ja muude küsimuste üle täiesti normaalselt koostööd teha, kuid iga lapse elukohta või reisimist puudutav küsimus lõpeb konfliktiga. Sellisel juhul võib olla põhjendatud anda ühele vanemale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas, jättes muus osas hooldusõiguse ühiseks.

Samamoodi võib vaidlus puudutada eelkõige haridust või mõnda muud konkreetset hooldusõiguse valdkonda.

Ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine on laiem lahendus. Perekonnaseaduse § 137 järgi võib lahus elav vanem taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Täieliku üleandmise korral ei jää vanematele enam ühist hooldusõigust, vaid hooldusõigus kuulub ühele vanemale.

Seejuures tuleb vältida ühe olulise mõistega segiajamist. Ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine PKS § 137 alusel ei ole sama mis vanemalt hooldusõiguse täielik äravõtmine lapse heaolu ohustamise tõttu.

Kui lahus elavad vanemad lihtsalt ei suuda enam lapse küsimustes ühiselt otsustada ja kohus annab hooldusõiguse ühele neist, ei tähenda see, et teine vanem oleks tunnistatud lapsele ohtlikuks või sobimatuks vanemaks. Hooldusõiguse äravõtmine on hoopis teine ja märksa rangem lapse kaitseks kasutatav abinõu.

Samuti ei lakka ühise hooldusõiguse lõpetamise tõttu teine vanem olemast lapse vanem. Tal säilib üldjuhul lapse ülalpidamise kohustus ning hooldusõigusest eraldi tuleb vaadata ka lapse ja vanema suhtlusõigust.

Millest alustada, kui ühine hooldusõigus enam ei toimi?

Kui vanem tunneb, et senine ühine hooldusõigus tekitab järjest rohkem probleeme, ei tasu esimese sammuna küsida ainult: „Kuidas ma saan teiselt vanemalt hooldusõiguse ära võtta?“

Palju kasulikum on kõigepealt küsida: mis on see, mida ma praegu ühise hooldusõiguse tõttu teha ei saa?

Kui probleem on üks konkreetne otsus – näiteks koolivalik –, võib piisata otsustusõiguse taotlemisest selles küsimuses. Kui probleem kordub ühes kindlas valdkonnas, näiteks lapse viibimiskoha ja reisimise puhul, võib olla põhjendatud ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine. Kui vanemate koostöö on aga sisuliselt täielikult lakanud ning lapsega seotud oluliste otsuste ühine tegemine ei ole enam realistlik, võib tulla kõne alla ühise hooldusõiguse täielik lõpetamine.

Enne kohtusse pöördumist tasub seetõttu enda jaoks kokku panna tegelik pilt lapse elust. Kes lapse eest igapäevaselt hoolitseb? Kuidas on seni tehtud kooli, tervise ja muude oluliste küsimuste otsuseid? Kas teine vanem osaleb lapse elus ja vastab lapsega seotud küsimustele? Millistes olukordades on koostöö ebaõnnestunud ning milliseid tagajärgi on see lapsele kaasa toonud?

Oluline on säilitada ka kirjavahetus ja muud andmed, millest nähtub, kuidas vanemad on püüdnud lapse küsimustes kokkuleppele jõuda. Hooldusõiguse vaidluse keskmes ei peaks olema vanemate omavaheliste tülide ajalugu, vaid see, kuidas senine olukord mõjutab last ja tema elu korraldamist.

Kui kokkuleppele ei jõuta, saab vanem PKS § 137 alusel pöörduda kohtusse ja taotleda hagita menetluses ühise hooldusõiguse osalist või täielikku lõpetamist ning vastava hooldusõiguse endale üleandmist. Seadus võimaldab teatud tingimustel jõuda hooldusõiguse muutmises kokkuleppele ka kohtu suunamisel riikliku perelepitusteenuse käigus.

Kohtu jaoks ei ole otsustav see, kumb vanem oskab teise kohta pikema nimekirja etteheiteid esitada. PKS § 137 järgi lähtub kohus eelkõige lapse huvidest ning arvestab muu hulgas kummagi vanema valmisolekut last kasvatada, lapse ja vanema vahelist seotust, senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi.

Seetõttu on ka hästi koostatud hooldusõiguse avalduse keskmes laps, mitte vanemate omavaheline konflikt. Kohtule tuleb näidata, milline hooldusõiguse korraldus võimaldaks lapse elu edaspidi kõige stabiilsemalt ja tema huvidest lähtudes korraldada.

Ühise hooldusõiguse muutmisele ei tasu mõelda alles siis, kui probleem on juba käes – lennupiletid on ostetud, koolivahetus ootab allkirja või lapsega välismaale kolimine on muutunud vältimatuks. Kui ühine hooldusõigus on juba pikemat aega olemas peamiselt paberil ning tegelikkuses ei ole vanemad võimelised lapse jaoks olulistes küsimustes koostööd tegema, tasub hinnata, kas senine hooldusõiguse korraldus vastab veel lapse tegelikele vajadustele.